Terviist, mõtlesin, et jagan ka oma toredat eilset päeva teiega. Niisiis. Mõtlesime ühe sõbraga juba üleeile, et võiks omale auto laenutada üheks päevaks. Läksime ja broneerisime omale siis järgmiseks päevaks omale auto ära, millele pidime järgi minema hommikul kell 8. Jõudsime isegi 5 minutit varem kohale, sest olime juba nii ärevil, et saame lõpuks mööda saart ringi seigelda. Saime omale väikse ökonoomse auto, selline nunnu hall väike punnike. Kuna minu nimel oli auto, siis pidin ka ise sõitma, niiet sain oma esimesed Hawaii sõidud tehtud. Parkisime auto ühe kanali äärde, mis on koguaeg autosid täis ja läksime üles asju tooma, mis vaja reisile kaasa võtta on. Kui alla läksime kõigi oma kompsudega, siis avastasime, et auto on kadunud.Ja päriselt, meil võttis see kodus käimine max 15 minutit. Seda tunnet on lihtsalt nii raske kirjeldada, mis mõtted mul kõik peast läbi käisid. Ma juba vaikselt mõtlesin, kust ma uue auto raha kokku saan jne. Läksime siis täiesti stressis tagasi autolaenutusse ja tuli välja, et meie auto oli ära viidud, kuna ühe imepisikese sildi peal, mida üldse näha ei olnud, oli kirjas, et esmaspäeva ja reede hommikuti ei tohi sinna parkida. No tore! See tähendas, et me pidime maksma selle eest, et auto tagasi saada. Kuna nendel inimestel seal hakkas meist nii kahju, et selline asi juhtus mingi esimese 15 minuti jooksul, siis nad andsid meile uue ja väga-väga palju kõvema auto. Saime omale siis lahtise katusega valge mitsubishi. Hihiiii, sellega oli lihtalt niiiii hea sõita! Alustasime oma rännakut ida rannikult. Esimene peatus oli Pali look out. Super vaatega koht, kuigi mingi kunagi sõja ajal oli sealt kaljult inimesi alla lükatud. Päris jube. Sõitsime edasi mööda ida rannikut ja läksime Lanikai randa. See rand on siis mingi maailma top 100 hulgas. Ja päris ausalt, see oli ikka imeilus. Valge liiv ja helesinine vesi. Snorkeldasime ka veel seal veidi ja nägime igasuguseid värvilisi kalu jne. Edasi sõitsime jälle mööda rannaäärt ja käisime vaatamas Chinaman's hati ja siis mingit sellist kohta kus vee sees on suured kivimühakad, mis äevad välja nagu sisalikud. Äkki ongi kunagi mingid hiidsisalikud sinna ära kivistunud:D enne põhjarannikule jõudmist chillisime veel veidi ühes täiesti inimtühjas rannas, mis oli ka tegelikult hullult ilus. Ei tea, miks seal inimesi polnud. Võib-olla oli lihtsalt liiga kaugel, et tristid sinna minna viitsiksid. Siis läksimegi edasi sööma minu lemmik krevette. Giovanni küüslaaugu krevetid on lihtsalt maailma parimad! Kuna ma tahtsin veel snorkeldama minna, sest see veealune on siin ikka täiesti haige kui ilus, siis järgmine peatus oligi shark cove. Kuna see on hästi kivine koht, siis oli selline tunne nagu oleksid seal vee all kuskile kaljude vahel ja lihtsalt ujud läbi kirjude kalakeste seal. Vaatasime veel päikeseloojangu ka põhjas ära ja siis hakkasimegi tagasi tulema. Mõtlesime, et võiks minna kuskilt Rossi poest läbi, kuna Waikiki omas käime peaegu iga päev. Mina suutsin omal seal muidugi rahakoti ära kaotada, mille ma hiljem üles leidsin õnneks. Teine kord juba selle päeva jooksul kui ma midagi suudan ära kaotada. Käisin kõik nurgatagused läbi ja lõpuks leidsin kuskilt jalanõude vahel selle, sest olin seal mingeid kingi proovinud. Nii haige lihtsalt. Siss meil said mõlemal telefonide kõneajad läbi, niiet ei saanud välja helistada, ega keegi ei saand sisse ka helistada. See oli muidugi ka mo esimene kod elus, kui ma mingi kuuerajaliselt highwayl sõitsin. Pole vist autosõitmist kunagi nii palju kartnud, kui eile:D Nii pime oli lihtsalt ja jube palju autosid oli ka. Koju jõudes olime mõlmad lihtsalt nii läbi terve päeva juhtumistest, et tahtsime lihtsalt magama minna. See vist on ikka see, et kui juba midagi juhtuma hakkab, siis jääbki juhtuma. Aga iseenesest reis oli äge. Nägin palju uusi ilusaid kohti jälle:) Täna on meil suht viimane bbq meie maja kuuendal, sest kõik hakkavad koju sõitma. 31ks peame oma korterist välja kolima. Ju siis näeb, mis veel juhtuma hakkab:D Hawaiise olen ma igastahes armunud. Olge tublid

Noniiii, neljapäev oli siis see päev, kus sain omale ühe checki juurde, sest tegime ära Stairways to heaveni. Olime Minniga just tööl, kui tuli teade, et on võimalus samal õhtul minna ja siis oligi otsustatud, et peab kindlasti ikkagi ära käima. Umbes poole 2 ajal hakkasime Waikikist sõitma ja kohale jõudsime umbes pool h hiljem. Jälle sai korrata seda imelist bambusemetsa, kus seekord õnneks käna ei pannudki. Kui jalamile jõudsime, siis veendusime, et valvurit ka pole ja saigi teekonda alustada. Matkakaaslasteks oli Minni, Alari ja Andrus. Stairways on nö 5 astet. Esimene oli väga raske, vahepeal oli isegi 90 kraadise nurga all trepid ja see oli ka kõige pikem aste. Teine oli ka päris raske, aga kolm viimast olid juba täitsa lihtsad. Umbes kolmanda lõpus olime juba nii pilvedes, et mõlemal pool olidki lihtsalt hallid udukogud. 2 h pärast olimegi üleval ja chillisime seal umbes 1,5h, et oodata hommikut. Sain oma nime ka ülesse punkrisse kirja pandud. umbes poole 6 ajal hommikul hakkasime tagasi alla ronima ja ilusat hommikut nägime umbes teisel tasandil, tegime pilte ka, aga lisan kunagi hiljem, pole veel kätte saanud neid lihtsalt. Alla jõudes küsis valvur, kas oli äge ja saimegi võidukal sammul kodu poole minna:D Aa, muide, Minni just täna rääkis, et laupäeval oli mingi inimene seal surma saanud, südamerabandus või miskit. Päris jube ikkagi..
Aga jaa.. Täna käisin ühe sõbraga Waikikist väljas! Läksime Kailuale. Vahepeal oli peatus ühes Sealife pargis ja siis ma ütlesin, et lähme vaatame korra sinna ja siis läksimegi. Chillisime seal niisama veits ja siis Noa ütles, et lähme vaatame sisse siis. Kui juba haideni jõudsime siis sain aru, et me oleme ilma piletit ostmata sisse saanud ja siis küsisingi, et piletit ei pidanud ostma v? Ja siis ta ütles, et juba oleme sees ju, mis me enam sellest ostame. Nägime igasuguseid haisid, kilpkonni, delfiinide showd ja siis kuidas inimesed delfiinidega ujusid seal. Inimene ulpis vee peal ja siis kaks delfiini tulid tagant ja lükkasid jalgadest. see oli niii äge! Pärast läksime huvi pärast vaatama, kui palju pilet maksab ja see oli 30 dolllarit. juuudas. Vähemalt sai ära käidud:D Kui kailuale jõudsime siis ostsime hästi palju tervislikku toitu ja sõime nii palju, et lõpuks hakkas paha ja läksime randa lebotama.
Hmmm, mis siis veel, korteris on torud umbes ja tahaks täiega pesema minna ja pesin hästi palju pesu täna ka. Ega vist rohkem polegi midagi rääkida ja trükkida ka väga ei viitsi. Olge tublid! Ajaaaa üks tähtis uudis veel. Ostsin ükspäev piletid honolulu-new york. Ehk see tähendab seda, et ma kuskile mujale linna ei lähe. Aga ma ei saanud seda piletit ostmata jätta. 4 viimast oli veel alles ja ma sain pileti 280 dollariga, mis on super hind. Niisiis, mitte ma ei lähe teistesse linnadesse, vaid lähen ühele teisele Hawaii saarele, mis on ma usun kindlasti üks väga äge kogemus! Main landile on ikkagi alati kegem tagasi tulla, kui siia saartele, niiet ma usun et oma otsust kahetsema ei pea. Aga okei, tsaukiii

terviist. Pole teile kull paris pikalt kirjutanud, aga loodan, et annate andeks. Nii palju on tegemist ja praegugi olen sobranna arvutiga netis, niiet isegi tapitahti ei saa kasutada. Aga noh, saate aru ikka mis ma teile siin nuud kirjutama hakkan. Ma ei teagi enam kust alustada, nii palju asju on toimunud. Naiteks paris tukk aega kaisime uhtede sopradega Jeepiga soitmas. North Shorel ja muudes kohtades. Kasime mingis mega ilusas kaljuga rannas ja selleks, et sinna saama pidime uldsegi offroadi tegema. Sain ise ka autoga soita, paris lahe oli! Siis uritasime umbes 30 inimesega Stairways to heavenisse minna. Matkasime mingi pool tundi enne, kui uldse joudsime oigesse kohta. Ule mingite bambuste, mis olid jube libedad ja kus ma muidugi kana kaisin. Aga ma polnud ainuke, kuna see oli ikka toesti vaga libe. Kui sihtpunkti joudsime, siis valvurit ei olnud veel kohal ja saime seiklust alustada. Hakkasime siis treppidest ules ronima, kui lopuks kuulsime, kuidas valvur meile jarele jookseb, omal higipull otsa ees, ja meid peatada uritab. Niisiis, pidimegi otsa umber poorama ja tagasi alla ronima. Lubas meile isegi politsei kutsuda. Aga onneks tegi ta seda ainult meie hirmutamiseks. Parast utles, et me tegime lihtsalt niipalju larmi, et selleparast nagigi meid ja kui jargmine kord plaanime tulla, et siis tuleksime umbes 2 h varem. Olen kainud veel kahel matkal. Molemad korrad koskesid vaatams. Esimese nime ma ei maleta enam, aga see oli ikka vaga hull matk. Esiteks ma arvasin, et kui me bussiga sinna jouame, et siis see on mingi 5 mintsa kaugusel ja mina tark laksin muidugi kleidi ja sandaalidega. Matkasime mingi pool tundi jalle ja kui kusisime vastutulevatelt, et kaugel veel, siis saime vastuse, et kaige veits edasi, siis sealt on naha marki ja siis sealt alles oige matk hakkab. Ja ega nad ei valetanud. Korralik ronimine, vaga sopane ja libe, vahepeal pidime isegi koisi kasutama ja ilma toetava toikata ei oleks ma mittekuskile joudnud. Aga asi oli seda vaart ja waterfall oli megailus. Matk sinna oli mingi poolteist tundi ja pluss veel siis tagasitulek. Teine koht kus kaisime oli Maunawili, mis oli ka vaga ilus koht. Seekord olin juba targem ja panin korralikult tossud jalga jne. See matk oli aga paris kerge, ainult mingi tund aega matkamist enne kohale joudmist. Aga jallegi, vaga ilus koht oli! Mis siis veel. Vaga palju pole Waikikist valja saanud. Rohkem olengi siin oma kohalike sopradega aega veetnud. Palju olen rannas ohtuti sopradega paikeseloojanguid vaatamas kainud. Need on megailus ka siin. Ukspaev, taiesti suvalisel teisipaeval laksime ka randa, joime veidi veini ja vaatasime paikeseloojangut ja siis millegiparast lasti taiega pikalt ilutulestikku. See oli paris hea ullatus. Mis siis veel.. surfamas olen naiteks mitu korda kainud. Ja muidugi tool.. Aga no viiamsed korrad rannas on ikka vaga lahedad olnud. Suurem osa ajast mangime tookaaslastega lumesoda ja viimane kord lebotasime vorkkiiges ja soome shave ice, kaime ujumas ja naudime niisama ilma. Mis saab veel parem olla, kui rannas tootada. Aga noh, mis siis ikka, pikk jutt halb jutt. Lahen teen midagi lobusat nuud. Ja teie koik seal kodumaal, hoidke ennast ja olge tublid. Musidkallidpaid

Tsauki! Eile oli meil väga tore päev. Teelel ja ühel läti poisil oli sünnipäev, ehk siis, me pidasime oma suurepärasel kuuendal korrusel BBQ pidu koos basseini ja mullivanniga. Sünnipäeva laste poolt oli tequila ja nii see õhtu algaski. Pärast kui kõik basseini läksid, siis olin mina see õnnelik, kes visati riietega vette. Polnud just kõige meeldivam kogemus:D Õhtu poole kolisime ümber meie korterisse, sest turvanaisele tehti mitu kaebust, seega saatis ta meid basseini juurest minema. Saatis veel ilusti ukse juurde, aga siis tuli välja, et kellegil ei ole kodu võtit. Õnneks ühel tüdrukul, keda polnud parajasti kodus, oli ikka kaasas võti ja mõne aja pärast saime ilusti tuppa. Nalja sai palju, tantsisime saaremaa valssi jne. Kella kahe ajal läksin mina ja üks sõbranna veel välja edasi ühte pubisse, kus alati mängib live band ja alati mängitakse seal väga head muusikat! Täna algas hommik sellega, et läksime Minniga randa, et vaadata, kas kellegil pakkuda mingit ägedat ranna tööd. Homme hommikul peamegi kella 6 hommikul olema rannas, et omanikuga rääkida ja küsida, kas tal meile midagi pakkuda. Tänane La Cucaracha proovipäev läks aiataha, sest managerid polnud omavahel suhtlend ja kuna mul polnud dokumente nagunii kaasas, siis juhataja ütles, et ma tuleksin ikkagi homme. Selle asemel otsustasime siis minna flaikusid jagama. See on ikka nii lahe, kuidas inimesed tulevad küsima, kust me pärit oleme ja siis on nii üllatunud ja õnnelikud, et näevad esimest korda elus eestlast. hihiii. Aga rohkem mul pole midagi praegu kirjutada. Homme või ülehomme või üleülehomme jälle. See ya. Pilte lisan ka millalgi facebooki, aga mul arvuti nii aeglane, et ei viitsi sellega väga tegeleda. Tsauuuu

Hey! Pole paar päeva jõudnud blogida, tegemisi palju. Eile käisime ühe kohaliku kastikaga north shorel. Sõit sinna kestis vähemalt 2x kauem, kui peaks, sest läksime koguaeg vales suunas. Peaasi et kohale jõudsime. Kui eelmine kord oli seal suhteliselt ilma laineteta vesi, siis seekord olid lained ikka pääris suured. Saingi oma esimesed suured lained ära kogeda. Kuna seal on üks kalju, mille otsast saab alla hüpata, siis võtsin ka ennast kokku ja tegin oma hüppe ära. Ei lõppend kuigi hästi, sest ma olin ära unustanud, et peab tikksirgelt ennast hoidma ja sain ühe korraliku tagumiku laksu. Tagajärjeks siis ilusad sinikad kintsudel :D Pärast käisime maailma parimaid krevette söömas! Kuna põhjarannikul on krevetikasvandused, siis ega väga kogustega ei koonredatud ka. Ülimaitsvad olid need igastahes. Sellele üksnes mõeldes hakkavad juba neelud käima. Pärast läksime veel kilpkonnasid otsima, nägime ka, aga kohalik mees ütles, et nad on praegu rannast kaugemal ja ütles meile uue koha, kuhu võiks vaatama minna. Mina ja Teele olime kahekesi nagu mingid väikesed lapsed, kes korjasid vetikaid ja üritasid kilpkonnasid sööta. Ükski ei tahtnud aga meie juurde tulla. Vähemalt oli üks hiiglane most umbes 1-2 meetri kaugusel!! Järgmine kord üritame minna kilpkonni vaatama nii, et ilma söötmata koju tagasi enam ei lähe. Muide, tegelikult ei tohi kilpkonnasid ise katsuma minna, selle eest võib saada trahvi 10 000 dollarit. Mitte just kõige vähem. Aga sööta võib ja kui kilpkonn ise so juurde tuleb, siis ei juhtu ka midagi. Vot niii.. Täna on pühapäev ja seega lebopäev. Või noh, olime terve päev rannas ja võtsime kodust bodyboardid kaasa. Sain oma esimese laine ka kätte! See oli ikka mega vägev tunne, kui laine võtab sind endaga kaasa ja veab. Mõnus! Nüüd olen aga seljalt ja jalgadelt ja kätelt nii põlenud, et isegi mo eilsed sinikad ei paista eriti välja. Päris valus on ka. Vähemalt saab kunagi pruuniks... Aga järgmise blogini siis. Vaatan veits telekat vahelduseks. Ja teisipäeval on mul La Cucarachas esimene proovipäev. Tsauuu

lalalalalalala

Tsauks! Käisime ükspäev Sandy beachis. See tähendab siis seda, et see on siin Ohaul vähemalt kõige ohtlikum rand üldse. Mina olin vuss ja ei julgend küll vette minna (pole kunagi varem kartnud nii hullult vette minna). Aga muidugi meil on 2 toredat toakaaslast, kes on hullud ja hüppasid ikkagi sisse. Mõne aja pärast vetelpäästja karjus: "get those girls out of there!" Aga me oleme väga õnnelikud, et nad lõpuks eluga välja said sealt veest, sest lained olid ikka meeletud! Täielik pesumasin. Aga vähemalt sõit oli lahe, saime auto kastis olla. Õhtul tegime tüdrukutega mojitosid ja käisime mullivannis neid joomas, need olid superheaaad!! Ja sealt edasi läksimegi Lulusse peole ja saime tuttavaks kahe väga toreda LA inimesega. Läksime eestlastega neile hotelli külla ka. Algul ei tahetud meid sisse lasta, kuna me nagunii hakkame karjuma ja siis ei saa teised magama. Aga lõpuks turva ikka ütles, et teate, seal all on ka tegelt lift, kasutage seda. Väga tore oli seal seniks, kuni välja tulime ja turvad meile vastu tulid. Olime vist liiga valjult naernud. hihiii, rebelid. Õnneks, midagi hullu ei olnud. Eile oli aga vöga asjalik päev. Käisin hommikul vara SSN numbrit tegemas, sest nüüd oligi täpselt õige aeg seda tegema minna ja tuberkuloosi testi käisime ka tegemas. Tee peal rottisime mangosid ja mandariine. Need on ikka nii head siin. Mandariinid olid küll rohelised veidi, aga mis seal ikka :D Õhtul jõudsin veel flaikusid ka jagama minna. Mis siis veel... Täna käisin väga paljud kohad läbi, et tööd leida. Ühte kohta sain isegi teisipäeval proovipäeva, hurraa. Aga seniks tsau, pean oma viimase koolitöö veel ära tegema. Olge musud!

Mulle meeldib Hawaii!!

Noniiii, siin on nii tore koguaeg, et ei jõuagi aega midagi kirjutada. Aga proovin siis paremad jupid välja valida. Nagu ma vist eelmises postituses ütlesin, siis teen praegu enne SSNi saamist flaieritööd ja see on ikka päris äge töö! Väga palju tuttavaid saab. Näiteks ükspäev mulle kingiti üks hästi ilus käevõru. Ja noh, komplimente saab ka palju siin:D Aga eile tegin hommikul 2 h tööd ja õhtul 3h. Siis tutvusin 3 poisiga. Tahtsid mulle kangesti midagi osta, siis ma pakkusin välja et üks õlu oleks hea mõte (siin on tegelt väga kallis õlu!). Kui töö läbi sai, siis läksimegi ookeani äärde istuma ja nautisime ilma. Pärast tegime suurte papagoidega pilte ka, üks isegi pandi mulle pähe!! Siin ikka õhtuti tänavatel elu käib. Kui pildid kätte saan, siis kindlasti sheerin. Ja isegi kui te saate juba varsti-varsti RHCP kontserdile minna, siis me käisime ühes pubis, kus lauldi lives RHCP laule. How cool is that? Igastahes, megamõnus oli! Aga täna on ka väga mönus päev olnud:) Hommikul käisime kogu korteriperega Diamond Headis matkamas. Umbes 3 tundi matkamist. Käisime täietsi tipus ja super vaade oli. Pärast tulime koju basseini, mullivanni ja sauna. Nüüd istungi jälle Starbucksis, joon oma jääkohvi ja elu on ilus! Suurimad Aloha tervitused teile. Ja kui te, emme-issi, seda blogi peaksite lugema, siis ütlen kohe ära ka, et ma olen ikka super õnnelik, et sain siia tulla! Loodan, et leian ikka omale hea töö ka. Homsest hakkab suur tööotsing pihta igastahes. Lauraaa